Vahtisin tükk aega valget ekraani ja mõtlesin, et kas tõesti olen ma jälle ühe uue autoteema alguses. Just nimelt jälle. Ma ju lubasin endale, et teen oma projektidega veidi pausi. Aga autod kipuvad justkui ise minu juude tulema ja mul pole kunagi piisavalt iseloomu neid hädalisi ka ukselt tagasi saata. Kuna autoprojekti kõrval kipub tekkima ka pilte, tundub mulle alati mõistlik neid koos kommentaaridega avalikku margifoorumisse laadida. Saavad teised ka kaasa mõelda ja endalgi hiljem tore lugeda. Seekord olen siis otsaga VW foorumis, esimest korda.
VW on minu elus olnud tegelikult domineerival kohal juba üle 12 aasta, kuid seni pole nendest midagi kirjutada olnud. Olen lihtsalt kasutanud erinevaid jämedama otsa Golfe igapäevaste tööautodena kuna nad pakuvad uute autode turul minu meelest alati parimat hinna ja omaduste suhet. Olen pidanud V põlvkonna GTI-d ja R32, VII põlve GTI Perfomance ning hetkel sõidan ka igapäevasena VII põlve facelift Golf R-ga. Täitsa mõnus auto, põrgulikult kiire, näeb mõnusalt mittemidagiütlev välja, igapäevaseks kasutuseks mugav ja stressivaba kulgur, kuid ühtegi emotsionaalset värinat minus paraku ei tekita. Oma erinevate vanaautode kõrval hüüame teda hellitavalt nutipõrsaks. Tal on mingid ekraanid ja menüüd ja mingid funtsioonid ja summuti häält saab arvutiga muuta ja ... ühesõnaga mingid segased IT asjad mida ma ei oska kasutada.
Aga millest ma tegelikult tahtsin rääkida on üks hilisõhtune õnnetus internetis. Jõudnud imelikult varakult garaazist koju, segasin lõõgastuseks džinni toonikuga, võib olla ka kaks, ning hakkasin mõnulema Euroopa autokuulutusi läbi kammides. Üks parimaid ajaviiteid mu meelest. No ja siis see juhtuski. Ma ei tea isegi kuidas ma täpselt nendele autodele sattusin, kuid ühel hetkel olin ma täiesti veendunud, et mul seda vaja ja mul on seda vaja kohe.
Ta ei ole ideaalne, kuid ta ei maksnud väga palju kuid mulle meeldis, et ta oli punane ja ta on oma vanuse kohta uskumatult hea kerega isend.
Golf II olen oma tagasihoidliku autokarjääri jooksul pidanud vist kaks korda, mingid ühekuuesed äkki... siis kui nad ikka veel rohkem või vähem nagu "päris autod" olid (15-20 aastat tagasi) Aga minu rännakud Golf II radadel jäid toona lühikeseks, sest E30 BMW pakkus omas ajas ikkagi paremaid omadusi. Olen Golf II-st alati väga lugu pidanud kui autoajaloo verstapostist ja väga ajatu olemisega klassikust. Ja ma olen alati teadnud, et ühel hetkel ma paratamatult pean ta endale ostma. Kuid vältimaks tema kiiret soetamist olen võtnud seisukoha, et selleks et ta mind piisavalt erutaks, peaks ta olema kindlasti suure lõpuaastate põrkerauaga, tõenäoliselt GTI 16V "Edition One" või veel parem GTI G60.
Country olemasolust olen alati olnud teadlik, kuid ma pole varem arvanud, et ma tahaks teda päriselt osta. Ilmselt on ikkagi nüüd aeg teinud oma töö ära ja täna tundub Country mulle palju põnevam kui GTI tippmudelid. Sest GTI peaks olema kiire, kuid tänapäeva kontektis pole neist ükski enam kuigi hirmutav. Seda enam meeldib mulle Country oma veidi napakate eripäradega, raamile tõstetud kerega Golf II, tema saamislugu, prototüüp Montana, kuidas neid ehitati tavaliste Syncro-Golfide baasil Austrias Steyr-Puch tehases koos G-klassi Mercedesega. Mulle meeldib, et ta on Golf II mõistes üliväikse tootmisarvuga (7735 tk), täna piisavalt haruldane ja piisavalt ebatavaline. Eestis on neid arvel 18 tk ainult, sõitvaid ilmselt veel poole vähem. Meenuvad kaadrid lapsepõlvest, kus ta tundus NII ÄGE ja nüüd tundub ta jälle sama äge. Tegelikult on ta ju täiesti värd, kainelt vaadates näeb ta ju välja täiesti kasutu, kuid samas mingis mõttes oli ta kõigist teistest tootjatest oma innovaatilise kontseptsiooni poolest ca 15 aastat ees. Country teeb erutavaks ka see, et ta oli omas ajas peaaegu kõige kallim Golf. Ta maksis sama palju kui GTI G60 ja ainult G60 Syncro (no ja loomulikult lühiajaliselt tehtud Rallye) maksis veel rohkem. Igal juhul arvan ma, et Country on täna vägagi tõsiseltvõetav noorklassik ja paraku arvab sedasama kogu Euroopa, sest nende hinnad on ikka täitsa ebanormaalsel tõusul täna.
Aga olgu, tagasi auto juurde. Pärit on see auto kaugelt-kaugelt Põhja-Soomest. Sealne kliima lubas oletada, et kere võiks olla justkui hästi säilinud. Jõudnud koju, pesin ta korralikult puhtaks ja juba esimesel õhtul tõmbasime kere ümbert plastikud maha. Niipalju minus kindlameelsust oli, et kui plastide all oleks olnud surnuaed, poleks ma viitsinud temaga jändama hakata. Aga plastide alt tuli välja täitsa sümpaatne auto.
Minu jaoks oli suurim üllatus, et tal on täiesti teistsugused esitiivad kui tavalistel Golfidel. Need olid õnneks väga hästi säilinud. Aga vähemalt ühe augu leidsin ikka karbi seest ka.
Mõned kehvad kohad leidsin ka tagumistest rattakoobastest ja näha on, et teda on ka enne müüki ikka järgi aidatud ja siit sealt värvitud. Midagi hullu õnneks ei paista olema. Pigem on häda selles, et originaalvärviga detailid on lootusetult pleekinud ja hiljuti värvitud detailid on nende kõrval hullult kiiskavad. Aga tänase posti lõpetuseks siis veel mõned lähivaated.
...järgneb