Uute kriteeriumite järgi otsides oli esimeseks tulemuseks see pilt:
Mis oli oma €5500 hinnaga küllaltki paljulubav. Põhjuseks loomulikult otsakorral mootor, kuid isegi seda arvesse võttes väga hea diil, kui kere vaadata
Tegemist on oma elupäevade algusest saadik Norra Maanteeameti rasketehnikakontrolliosakonna ülesandeid täitnud sõidukiga, millel läbisõitu napp 172 tuhat ja mingeid alarmsõite pole teine tegema pidanud. Võimalik, et ka ise olen mõnikord selles samas bussis töötanud onudel hambus olnud Norra lõunarannikul, kui paar aastat Rootsi ja Norra vahet rekkapässitsesin.
Eniveis, võttis loomulikult kohe tüki sisse, jällegi toonitades kere seisukorda arvesse võttes, on teine ju sünnist saati kile all olnud enamuses, drastiline kontrast enamuse Norra kaubikutega, mis hakkavad mõlke ja kriime külge tõmbama esimesest elupäevast alates. No tööauto ju
Saatsin kohe sõnumi, et kuidas on teisega jne, üldist ostjamulli ühesõnaga, norrakas vastas, et huvi on kõva ja kui kindel ostja olen, siis pean kohe tegutsema. Seega kohe sai selgeks, et lennukipiletite pealt tuleb kokku hoida, ei jõua seda vaatama enne, kui maha müüakse. Kandsin esmaspäeval pool summast üle, kolmapäevaks jõudis Eesti pangast ülejäänu kohale, neljapäeval võttis Expressvedude Scania ta Oslo lennujaama kandist peale ning viis oma peakorterisse Vaelas (€550 jagu vaesem)
Et vältida tolliprotseduure, peavad autol numbrid küljes olema ning selleks, et numbrid küljes oleksid, peab olema kindlustus, vastasel juhul väänatakse riigi poolt "sundkindlustus", mis on mingi €13 per päev. Norra kindlustusajalugu mul polnud, LKFi netilehelt saatsin oma Norra panga kindlustusharule oma kindlustusajaloo teatise, mille järgi arvutati mulle aastase 50tkm läbisõidu põhjal igakuiseks liikluskindlustusmakseks koos automaksuga 775Nok, elik €70 kuus. Ai. Siiani sõidan Eesti ja Norra vahet oma Volvo V50, aastane makse €66.
Reedel jõudis seega Eestisse ning nüüd viibib sõbra töökojas Viimsis, ootamas teateid uue mootori ja muu vajaliku hinnataseme kohta. Kõige reaalsem tundub hetkel uus tehasemootor, uus DPF, väline õlijahuti ning pessimistlikumas plaanis ka uued turbod. Kokkuvõttes ei looda samaväärse sõitva masina hinnast väga palju odavamalt pääseda, aga uued vidinad küljes on vähem hirmu, et kuskil Rootsi lapimaal keset ööd virvatulede saatel telefonilevi peab otsima.
Kui masin jälle sõiduvõimeline, viskan kongi seest tühjaks, leiutan mingi süsteemi, mis esiistmete peale käies seal natuke pikutada lubab ning saab teisest minu tööbuss Põhja-Norras lamekatuseid tegemas käies. Seni oli selleks minuni uuena jõudnud 2018a 4x4 Vito 116, mis on küll väga mõnus masin, aga kevadel sai plaanilisel puhkusel oldud kümme nädalat, mille jooksul jalutasid Vitost minema isegi Circle K kohvikruusid, tööriistadest ja asjadest rääkimata, seega ainuke mõistlik lahendus ongi kasutada oma kaubikut, mille eest siis tööandja loomulikult kompensatsiooni maksab.